Tõstmise käepidemed

Tõsterihmade ohutuse kohta on uurimusi suhteliselt vähe. Meie teadmiste kohaselt on ainult ühes ristlõikeuuringus-enese-uuringus uuritud seost tõsterihma kasutamise ja olemasolevate vigastuste vahel jõutõstjate seas. Tulemused näitasid, et sportlastel, kes kasutasid sageli tõsterihmasid, oli 68% suurem risk lülisamba rindkere ja 46% põlvevigastuste tekkeks. Kuigi see uuring ei suutnud põhjuslikku seost tuvastada, väitsid teadlased, et raskusrihmad võivad segada treenitavate võimet seada õigeid stardiasendeid ja suurendada ülakeha pinget. Varasemad uuringud on leidnud, et raskusrihmade kasutamine kipub süvendama rindkere kyfoosi, mis võib viia halva treeningtehnikani{9}}, mis on teadaolevalt spordivigastuste riskitegur.

Vastupidi, teadlased oletasid ka, et osalejad, kellel olid juba vigastused, võisid vigastuse ajal hakata kasutama tõstevööd, et vähendada vigastatud ala koormust. Peale selle võimaldavad tõsterihmad treenitavatel jõutõstmise ajal saavutada suprafüsioloogilisi jõutasemeid, võimaldades neil treenida suuremate koormustega; kuid suure-koormusega treening on positiivses korrelatsioonis vigastuste esinemissagedusega vastupanuvõimet treenivate populatsioonide seas ja suurendab ka ägedate lihaspingete riski. Samal ajal on mõned uuringud teatanud seosest abistavate rihmade kasutamise ja ülajäsemete vigastuste vahel; see jääb siiski hüpoteesiks, mille kinnitamiseks on vaja täiendavaid uuringuid.

Lisaks kinnitavad abistavad rihmad treenitava randmed kangi või varustuse külge, mis võib suurendada akuutsete vigastuste ohtu: õnnetuse või treeningu ajal väsimuse korral võivad randmed ja käed kinni jääda, mis võib põhjustada vigastusi. See risk on suurem fig.8 randmerihmade või tõmbekonksude puhul, kuna need kinnitavad randme täielikult seadme külge. Siiski ei ole üheski uuringus veel teatatud seotud kõrvaltoimetest, seega jääb see risk hüpoteetiliseks.

Kuigi randmerihmasid kasutatakse laialdaselt vastupidavustreeningul, on olemasolevatel uuringutel olulisi piiranguid, mistõttu on raske nende ägedat ja kroonilist mõju täpselt määrata. Põhiprobleemide hulka kuuluvad uurimismetoodika ranguse puudumine ja liigne toetumine-läbilõikeuuringutele (mis ei saa kindlaks teha põhjuslikku seost ja on kalduvus kalduda kõrvale).