Seejärel lõi tuntud Hispaania astronoom, maalikunstnik, sõjaväeinsener ja leiutaja Jerónimo de Ayanz y Beaumont õhuga täidetud sukeldumisaparaadi. See võib laskuda üle 20 meetri, võimaldades jälgida veealust keskkonda ja uppunud laevu taastuda. Seda seadet tuleks siiski pidada sukeldumisaparaadi prototüübiks ja seetõttu ei käsitleta seda selles artiklis üksikasjalikult.
2. Varaste sukeldumisülikondade väljatöötamine
Esimese tõelise sukeldumisülikonna lõi 16. sajandi alguses itaalia füüsik Alfonso Perelli. Tema disain oli suuresti inspireeritud Conradi kontseptsioonist, mis koosneb veekindlast nahast ja metallist kiivrist, mille hingamine on hõlbustatud läbi toru. Hiljem kavandas ta allveelaeva, mida kahjuks kunagi ei ehitatud.
Seejärel üritasid mitmed leiutajad kujundada sukeldumisülikondi, kellest enamik põhines Conradi ja Alfonso ideedel. Nad katsetasid sukelduja hingamise toetamiseks -õhuga täidetud põie või pikkade hingamistorudega.
17. ja 18. sajandi vahel töötati Suurbritannias välja mitu sukeldumisülikonda. 18. sajandi lõpus lõi Klingert-nimeline disainer sukeldumisaparaadi, millel oli suur sfääriline metallist kiiver ja metallist -mähitud hingamistoru, mis võimaldab sukeldujatel pikka aega vee all viibida. See oli moodsatele sukeldumisülikondadele lähim disain. See oli aga liiga tülikas ja jäik metalltoru osutus ebapraktiliseks, mistõttu võeti kasutusele painduvad voolikud.
19. sajandiks tutvustas tunnustatud insener Augustus Siebe tuukriülikondade jaoks uut veekindlat lõuendimaterjali ja disainis uue kiivri. See kiiver oli needitud ülikonna külge, õhk toideti külge kinnitatud torude kaudu ja rõhu vastu pumbati. Kuid õhutihedusega seotud probleemide tõttu lekkis õhk läbi mansettide ja püksisäärte. 1837. aastal täiustas Siebe disaini, muutes mansetid ja sääred õhukindlamaks.
Kuum tags: kohandatud hüdroülikond, Hiina kohandatud märjarõivaste tootjad, tarnijad, tehas
